Agnes Palberg Aleksandri tütar, sündinud Kortel
18. aprill 1928 — 4. juuni 2007
Üks õiglane süda on enam kui kuld,
kõik rikkus ja vara ta vastu on muld!
Meie ema sündis Kasahstanis Tselinogradis (e. Akmolinsk). Ema isa pidas postimehe ametit, ta töövahenditeks olid hobune ja vanker. Tal olid kodust Tartumaalt kaasa toodud "Postimehed" ja piip. Ta oli suur mees. Ta nimi oli Aleksander, Eduardi poeg. Ta tavatses peale tööd istuda kirstu peal, tõmmata piipu ja lugeda mõnda Eestist kaasa toodud "Postimeest". Hobune aga puhkas sel ajal stepis. Vanaisa pidas hobusest lugu.
Emaema nimi oli Eliisabet, väike habras naisterahas suurte siniste silmade ja heledate juustega. Tal oli kolm tütart: Sofie, Agnes ja Maria. Tal olid olnud ka kaks poega, Viktor ja Eduard, kes surid lastena nälga Kashastanis. Ema rääkis, et nad istusid nende peatsis kui nad surid ja palvetasid nende hingede eest öö läbi.
Agnes oli 8-aastane kui ta läks venelaste perekonda lapsehoidjaks. Sellest ajast on tal sellesse töösse oma suhe.
Eestisse tuli ta Robert Palbergiga abiellumisega seoses. Isa Roberti Eesti lugu oli seotud perega, kus ta Siberis Omski lähedal Berjoosovka külas jõukas Palbergite talus üles kasvas. 1930. aastatel see talu hävitati ja perekond saadeti edasi Siberi avarustele, kus nad nälga surid. Isa Robertil oli unistus tulla Eestisse, mille ta koos Agnesega teoks tegi 1947. aastal. Nõmmel oli Robertil hulk sugulasi, kelle juurde nad asusid esialgu elama. Isa Robert läks tööle ETKVL-i süsteemi kokana. Nõmmel sündis Eduard, esimene poeg, 1948. aastal.
Hiljem vahetusid elukohad. Aliide sündis Raasiku vallas, kus üritati harrastada maaelu. See emale ei sobinud, eriti lehmapidamine. Perekond suundus 1950. aastal Tapale, kus isa ostis ühetoalise korteri ja asus tööle Tapa jaamarestorani kokk-juhatajana. 1953. aastal sündis Tapal Georg.
Ambla maanteel peeti loomi, oli kaks siga, kanad-kuked ja aiamaa. Niimoodi elati ja lapsed kasvasid. Kui lapsed olid suured, läks ema Agnes tööle Tallinnasse Balti jaama teadustajaks. Siis jälle Tapale tagasi, viimane töökoht pensioni väljateenimiseks oli katlakütja oma. See nõudis jõudu, ema oli tugev naisterahvas, tegi tööd korralikult. Võitles sulega kohaliku bürokraatia vastu. Suhtles valitsejatega isiklikult, kirjutas näiteks Pravdasse, et sõjaväelasi korterist välja tõsta. See meetod toimis. Üheks põhjuseks olid ilmselt kujundlikud ohtrate näidetega kirjad, kus ta kirjeldas enda ja oma pere kannatusi. Oli otsekohene inimene, näiteks solvamise puhul kallas täitevkomitee esimehele pähe tinti. Oli kompromissitu võitleja oma pere õiguste eest.
Ema oli ettevõtlik, sai rasketes olukordades hakkama. Kord otsustas ema oma isa külastada, aga raha polnud, Siis ta läks tööle loomavedajaks. Teiseks ametlikuks loomavedajaks vormistas ta oma poja Eduardi, kes oli siis 14-aastane. Teised kaasreisijad sellel töömatkal olid 12 aastane Aliide ja 9 aastane Georg. Nemad olid kaasas salakaubana. Kui saabuti mõnda jaama, pidid nad end heinte sisse peitma, ei tohtinud näidata end teistele kaastöötajatele ning ei tohtinud häält teha. Nad ei tohtinud ka jaamas väljas käia. Ainult pullid teadsid selliste kaasreisijate olemasolust ja olid neile toitmise eest tänulikud.
Sõit algas Rakvere Kaubajaamast ühel augustikuupäeval 1962. aastal. See oli üllatusreis Kasahhimaale, sest ei vanaema ega vanaisa ei osanud meid uneski oodata nii kaugelt külla. Emale meeldis teha taolisi üllatusi teistele inimestele, eriti külla sõita ette teatamata ükskõik millisesse maailma punkti. Ema oli tol ajal noor ja ettevõtlik, täis elujõudu ning kartmatu seikleja. Tal olid keeled suus, oskas eesti ja vene keelt nii sõnas kui kirjas ning oskas ka päris hästi kasahhi keelt. Ta oli Kasahstanis neiuna töötanud postitöötlemise keskuses. Ka oskas ta mõne sõna saksa keelt, mis nähtavasti oli pärit suhtlemisest kohalike sakslastega, Kasahstanis siis.
Ema armastas kirjutada pikki tundelisi kirju ja luuletusi. Maatöö ja loomapidamine ning muud perenaiseametid talle aga ei sobinud. Tihti istus ta laua taga ja kirjutas mitmeid lehekülgi täis oma mõtteid ning unustas kodused tööd. Pesupesemine jäi tihti öö peale. Siis võttis ta maha kõik kardinad, voodipesu, pesi need siis käsitsi, riputas üles kuivama aeda. Lapsed olid sabas. Siis vannitas lapsi köögis laua peal. Kuna kardinaid ei olnud ees, paistis kuu otse vannitatava lapse peale ja kui silma sattus seepi, ütles ema. "Ära nuta, Jumal vaatab Kuu pealt!" Sellest ajast jäigi niisugune tunne, et Jumal istub Kuu peal ja jälgib meie tegemisi. See oli rahustav ja hea tunne. Kui lapsed kolmekesi läksid kuhugi pimedas, oli mõnus tunne, et Jumal vaatab ja kaitseb Kuu pealt.
P.S. Avastasin praegu, et ema järgi on tema vanavanaisa nimeks Eduard. Pean selle üle küsima. Võib-olla ei pea salapolitsei andmetes esinev "Aleksander Aleksandri poeg" paika. Samuti pean küsima, kuidas on lood Sofie/Sunildega.
18. aprill 1928 — 4. juuni 2007
Üks õiglane süda on enam kui kuld,
kõik rikkus ja vara ta vastu on muld!
Meie ema sündis Kasahstanis Tselinogradis (e. Akmolinsk). Ema isa pidas postimehe ametit, ta töövahenditeks olid hobune ja vanker. Tal olid kodust Tartumaalt kaasa toodud "Postimehed" ja piip. Ta oli suur mees. Ta nimi oli Aleksander, Eduardi poeg. Ta tavatses peale tööd istuda kirstu peal, tõmmata piipu ja lugeda mõnda Eestist kaasa toodud "Postimeest". Hobune aga puhkas sel ajal stepis. Vanaisa pidas hobusest lugu.
Emaema nimi oli Eliisabet, väike habras naisterahas suurte siniste silmade ja heledate juustega. Tal oli kolm tütart: Sofie, Agnes ja Maria. Tal olid olnud ka kaks poega, Viktor ja Eduard, kes surid lastena nälga Kashastanis. Ema rääkis, et nad istusid nende peatsis kui nad surid ja palvetasid nende hingede eest öö läbi.
Agnes oli 8-aastane kui ta läks venelaste perekonda lapsehoidjaks. Sellest ajast on tal sellesse töösse oma suhe.
Eestisse tuli ta Robert Palbergiga abiellumisega seoses. Isa Roberti Eesti lugu oli seotud perega, kus ta Siberis Omski lähedal Berjoosovka külas jõukas Palbergite talus üles kasvas. 1930. aastatel see talu hävitati ja perekond saadeti edasi Siberi avarustele, kus nad nälga surid. Isa Robertil oli unistus tulla Eestisse, mille ta koos Agnesega teoks tegi 1947. aastal. Nõmmel oli Robertil hulk sugulasi, kelle juurde nad asusid esialgu elama. Isa Robert läks tööle ETKVL-i süsteemi kokana. Nõmmel sündis Eduard, esimene poeg, 1948. aastal.
Hiljem vahetusid elukohad. Aliide sündis Raasiku vallas, kus üritati harrastada maaelu. See emale ei sobinud, eriti lehmapidamine. Perekond suundus 1950. aastal Tapale, kus isa ostis ühetoalise korteri ja asus tööle Tapa jaamarestorani kokk-juhatajana. 1953. aastal sündis Tapal Georg.
Ambla maanteel peeti loomi, oli kaks siga, kanad-kuked ja aiamaa. Niimoodi elati ja lapsed kasvasid. Kui lapsed olid suured, läks ema Agnes tööle Tallinnasse Balti jaama teadustajaks. Siis jälle Tapale tagasi, viimane töökoht pensioni väljateenimiseks oli katlakütja oma. See nõudis jõudu, ema oli tugev naisterahvas, tegi tööd korralikult. Võitles sulega kohaliku bürokraatia vastu. Suhtles valitsejatega isiklikult, kirjutas näiteks Pravdasse, et sõjaväelasi korterist välja tõsta. See meetod toimis. Üheks põhjuseks olid ilmselt kujundlikud ohtrate näidetega kirjad, kus ta kirjeldas enda ja oma pere kannatusi. Oli otsekohene inimene, näiteks solvamise puhul kallas täitevkomitee esimehele pähe tinti. Oli kompromissitu võitleja oma pere õiguste eest.
Ema oli ettevõtlik, sai rasketes olukordades hakkama. Kord otsustas ema oma isa külastada, aga raha polnud, Siis ta läks tööle loomavedajaks. Teiseks ametlikuks loomavedajaks vormistas ta oma poja Eduardi, kes oli siis 14-aastane. Teised kaasreisijad sellel töömatkal olid 12 aastane Aliide ja 9 aastane Georg. Nemad olid kaasas salakaubana. Kui saabuti mõnda jaama, pidid nad end heinte sisse peitma, ei tohtinud näidata end teistele kaastöötajatele ning ei tohtinud häält teha. Nad ei tohtinud ka jaamas väljas käia. Ainult pullid teadsid selliste kaasreisijate olemasolust ja olid neile toitmise eest tänulikud.
Sõit algas Rakvere Kaubajaamast ühel augustikuupäeval 1962. aastal. See oli üllatusreis Kasahhimaale, sest ei vanaema ega vanaisa ei osanud meid uneski oodata nii kaugelt külla. Emale meeldis teha taolisi üllatusi teistele inimestele, eriti külla sõita ette teatamata ükskõik millisesse maailma punkti. Ema oli tol ajal noor ja ettevõtlik, täis elujõudu ning kartmatu seikleja. Tal olid keeled suus, oskas eesti ja vene keelt nii sõnas kui kirjas ning oskas ka päris hästi kasahhi keelt. Ta oli Kasahstanis neiuna töötanud postitöötlemise keskuses. Ka oskas ta mõne sõna saksa keelt, mis nähtavasti oli pärit suhtlemisest kohalike sakslastega, Kasahstanis siis.
Ema armastas kirjutada pikki tundelisi kirju ja luuletusi. Maatöö ja loomapidamine ning muud perenaiseametid talle aga ei sobinud. Tihti istus ta laua taga ja kirjutas mitmeid lehekülgi täis oma mõtteid ning unustas kodused tööd. Pesupesemine jäi tihti öö peale. Siis võttis ta maha kõik kardinad, voodipesu, pesi need siis käsitsi, riputas üles kuivama aeda. Lapsed olid sabas. Siis vannitas lapsi köögis laua peal. Kuna kardinaid ei olnud ees, paistis kuu otse vannitatava lapse peale ja kui silma sattus seepi, ütles ema. "Ära nuta, Jumal vaatab Kuu pealt!" Sellest ajast jäigi niisugune tunne, et Jumal istub Kuu peal ja jälgib meie tegemisi. See oli rahustav ja hea tunne. Kui lapsed kolmekesi läksid kuhugi pimedas, oli mõnus tunne, et Jumal vaatab ja kaitseb Kuu pealt.
P.S. Avastasin praegu, et ema järgi on tema vanavanaisa nimeks Eduard. Pean selle üle küsima. Võib-olla ei pea salapolitsei andmetes esinev "Aleksander Aleksandri poeg" paika. Samuti pean küsima, kuidas on lood Sofie/Sunildega.
No comments:
Post a Comment