Soovin selle veebikohaga meeles pidada oma emapoolseid vanavanemaid Agnes ja Robert Palbergi. Püüan siia võimalust mööda koguda eluloolisi kilde ja isiklikke mälestusi, panna välja fotosid jms. Ennekõike on see mälestusblogi, mõeldud mulle endale ja minu lähedastele, kuid väikestviisi hellitan ka lootust, et siinseid ridu satub lugema keegi, kellel on midagi täiendavat öelda Agnes Palbergi (neiupõlvenimega Kortel) ja Robert Palbergi elukäikude kohta või kes üldisemalt oskaks valgustada Kasahstani eestlaste lugu.
Agnes Korteli vanemad kuulusid Venemaa eestlaste hulka, kes elasid ja surid Kasahstanis Petrovka külas. Kui vanaema pärast sõda abiellus ja Eestisse kolis, jäid peale vanemate Kasahstani maha ka õed, vanem õde Sunilde ja märksa noorem Maria. Õdede perekonnanimesid ma kahjuks ei tea, ega ka seda, mis nendest inimestest saanud on. Ühtlasi loodan Valge maja blogiga lunastada mingilgi moel võla vanaema võõrsil elavate lähisugulaste ees. Elukohaandmete puudumise tõttu ei olnud kahjuks võimalik teavitada neid Agnes Palbergi surmast 4. juunil 2007. aastal.
Robert Palbergi kohta on eluloolist teavet minimaalselt, ja lootus, et keegi tema vastu virtuaalses maailmas huvi tunneb, kes tema elu ja päritolu natukenegi rohkem avada võiks, on enam kui uduõrn. Teadaolevalt lapsendati Robert Palberg Venemaa eestlaste perekonda, kuid mis asjaoludel lapsendamine toimus, kes olid vanaisa pärisvanemad ja mis sai hiljem kasuvanematest, pole teada. Samuti on hämaruseloori mähitud vanaisa üleelamised kolmekümnendate lõpu Gulagis. Lisaks vaikimiskohustusele olevat vanaisa takistanud asjaolu, et laagriaastate meenutamine oli talle ületamatult valus ning enamasti sumbusid meenutused nutukrampidesse.
Otsustasin kasutada blogi formaati, sest erinevalt kodulehkekülje formaadist (vähemalt Google Sites’i puhul) muutub blogis avaldatud info veebi otsingumootoritele märksa hõlpsamini nähtavaks. Blogiformaadi miinuseks võib lugeda selle muutlikku ilmet --- viimased sissekanded jäävad ikka esimesteks ning esimesed, muuhulgas sissejuhatus, nihkuvad järjest tahapoole.
Päises paistab läbi “aegade hämaruse” Tapa Ambla maantee valge maja, milles vanaisa elas pool ja vanaema suurema osa elust ja milles möödus ka arvestatav osa minu lapsepõlvest. See maja kerkib ikka silme ette, kui juhtun lugema või kuulma Juhan Viidingu luuletust Becketti “Õnnelike päevade” esmalavastajale Eestis.
Agnes Korteli vanemad kuulusid Venemaa eestlaste hulka, kes elasid ja surid Kasahstanis Petrovka külas. Kui vanaema pärast sõda abiellus ja Eestisse kolis, jäid peale vanemate Kasahstani maha ka õed, vanem õde Sunilde ja märksa noorem Maria. Õdede perekonnanimesid ma kahjuks ei tea, ega ka seda, mis nendest inimestest saanud on. Ühtlasi loodan Valge maja blogiga lunastada mingilgi moel võla vanaema võõrsil elavate lähisugulaste ees. Elukohaandmete puudumise tõttu ei olnud kahjuks võimalik teavitada neid Agnes Palbergi surmast 4. juunil 2007. aastal.
Robert Palbergi kohta on eluloolist teavet minimaalselt, ja lootus, et keegi tema vastu virtuaalses maailmas huvi tunneb, kes tema elu ja päritolu natukenegi rohkem avada võiks, on enam kui uduõrn. Teadaolevalt lapsendati Robert Palberg Venemaa eestlaste perekonda, kuid mis asjaoludel lapsendamine toimus, kes olid vanaisa pärisvanemad ja mis sai hiljem kasuvanematest, pole teada. Samuti on hämaruseloori mähitud vanaisa üleelamised kolmekümnendate lõpu Gulagis. Lisaks vaikimiskohustusele olevat vanaisa takistanud asjaolu, et laagriaastate meenutamine oli talle ületamatult valus ning enamasti sumbusid meenutused nutukrampidesse.
Otsustasin kasutada blogi formaati, sest erinevalt kodulehkekülje formaadist (vähemalt Google Sites’i puhul) muutub blogis avaldatud info veebi otsingumootoritele märksa hõlpsamini nähtavaks. Blogiformaadi miinuseks võib lugeda selle muutlikku ilmet --- viimased sissekanded jäävad ikka esimesteks ning esimesed, muuhulgas sissejuhatus, nihkuvad järjest tahapoole.
Päises paistab läbi “aegade hämaruse” Tapa Ambla maantee valge maja, milles vanaisa elas pool ja vanaema suurema osa elust ja milles möödus ka arvestatav osa minu lapsepõlvest. See maja kerkib ikka silme ette, kui juhtun lugema või kuulma Juhan Viidingu luuletust Becketti “Õnnelike päevade” esmalavastajale Eestis.
P.S. Et sissejuhatav postitus võiks püsida pealmisena, muutsin avaldamise kuupäeva tubli varuga hilisemaks.
